Valmar Adams (kuni 1933. aastani Vilmar Adams) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Vladimir Aleksandrovski ja Inno Vask.
1931–1974 töötas Valmar Adams vaheaegadega Tartu ülikoolis vene keele ja kirjanduse õppetoolis.
Esimesed vene- ja saksakeelsed luuletused ilmusid trükis juba alates 1915. aastast, samuti oli Adams Tartus ilmunud venekeelse almanahhi „Via Sacra” kaasautor (koos Igor Severjanini, Ivan Beljajevi ja Boris Pravdiniga).
Esimesed eestikeelsed luuletused hakkasid ilmuma 1920. aastatel: luulekogud „Suudlus lumme” (1924), „Valguse valust” (1926).
1930. aastal ilmusid luulekogud „Maise matka poolel teel” ja „Põlev põõsas”, 1986. aastal esseeromaan „Esta astub ellu”. 1972. aastal ilmus luulekogu „Nooruse tolmunud kuld” ja 1982. aastal „Õhtune valgus”.
1920. aastatel oli Adamsil oluline roll Eesti ja Tartu kirjanduselu elavdajana: tema temperamentne kirjanduslik tegevus põhjustas nii mitmeidki skandaale. Väga olulist osa on artistliku natuuriga Adams täitnud vene kirjanduse ja kultuuri vahendaja ning õpetajana.
