„Wernerisse” tulevad keha kinnitama ka mõned ta sõbrad, kes toovad päevauudiseid ja loovad kontaktitunde. „Werneri” kohvikus valitseb täielik vabadus, siin austatakse boheemlaslikku vaimu. Kõrge kokamütsiga omanik ise mängib kolmandas toas malet. Põhimõtteliselt on lubatud istuda mis tahes vabale kohale, kuigi enamasti sünnib see kambakaupa. Päris võõraid „Werneris” ei käi, vähemalt tagatubades mitte, suurem osa on alalised külastajad. Aeg-ajalt kolib mõni kamp siit teistesse kohvikutesse, nagu uus mesilaspere. Siis tiheneb „Werneri” pärispere veelgi omanäolisemaks.
Asukoht teoses
lk 195
