Võtame mu sõbranna T Tartust. Hakkas tema üks õhtu koju Annelinna minema, aga plaanitud jõudmine lükkus kohe ikka mitu tundi edasi. Sest kui minna mööda jõeäärt, võib juhtuda nii mõndagi. Tuli vastu üks sõber, kes kutsus, et tead, tule, me mängime seal Tiigi seltsimajas rahvamuusikat. Tule kuula korraks, küll jõuab koju ka minna. T mõtles, et muidugi, pole ju nii kiiret ka. Läkski. Hakkas siis mõne aja pärast uuesti koju minema. Bussipeatuses tuli vastu keegi, kes hiljem tutvustas end Lotmanina. Rääkis juttu, viis T mõtted taas mujale. Nad suundusid taas jõe poole, üle Võidu silla, kuigi nii ei tohi enam nimetada, nüüd on see vist Rahu sild, aga pole kuulnud kunagi kedagi seda silda Rahu sillaks nimetamas. Läksid üle selle amorfse nimega silla. Istusid teisele poole jõge. Aeg kadus, aga ajast kahju ei olnud. Kaotuse sild ehk hoopis. Aja kaotuse. Mis ma nüüd selle kõrvalepõikega öelda tahtsingi. No seda tahtsingi, et Tartu viib su jalutama, nagu koera, kes pole küll keti otsas, kuid kes peremehe kõrvalt kuhugi ei kao, sest ta usaldab.
Asukoht teoses
lk 169
