Viimasel ajal, kui Tartu peal olen, sest ega vaid kevadel ei ole õigus Tartu peal olla, siis näen alati Toomas Kiho. Istun kuhugi maha ja ei lähe tundigi, kui Kiho juba platsis. Vanasti oli see Kruusamäe. Nüüd Kiho. Hakkan alati veidi muretsema, kui teda ei näe. Pole siis nagu Tartus käinudki. Tartu on muutuv linn, jõega linn ei saagi olla midagi muud kui muutuv.


