Aga võtame nüüd Kivastiku. Põline tartlane, kes pole kuskil mujal küll vist kunagi elanud kui ainult Tartus, erinevalt Mutist, keda olen näinud nii Tallinnas kui ka Haapsalus näiteks.
Kivastik on jah see Tartu tõeline patrioot, kes Tallinna harva satub, ja kui, siis enamasti pettub. Mitte muidugi alati, aga kiirelt koju tahab ikka.
Juhtus see ühel õhtul. Kivastik tuli Promenaadiviide taksoga. Sest läks kiireks. No ja oli näha, et ta tuju polnud kiita. Mitte vihane (seda ei taha keegi näha), aga noh, häiritud.
Milles asi? Tegelikult ei tule Kivastik Tartus kuhugi taksoga. Ta tuleb rattaga. Ülalt linnast allalinna. Sest see tulek pole lihtsalt liikumine punktist A punkti B. See on tseremoonia, pühitsus, sisenemine linna, nagu vanasti mindi kirikusse – uksest, mitte aknast.
Kui sa sõidad rattaga, siis sa tuled linna sisse. Sa näed kõiki neid tänavaid, mida su keha juba enne sind mäletab. See on tee, mis valmistab su ette. Laseb Tartul tulla sinusse.
Aga taksoga? Viuh ja kohal. Ja raha läheb ka veel. Kas rattaga või siis jalutades. Nii tuleb Tartus jalutada. Või õigemini – Tartu jalutab sind. Sa võid arvata, et lähed kuhugi, aga tegelikult Tartu ise otsustab, kuhu sa pöörad, kellega kohtud, millise maja ees peatud. Tartus jalutatakse nagu armastuse juurde – natuke ekseldes.
Asukoht teoses
lk 168–169
