Kuid linnal on ikka veel oma vana nägu. Nagu pojad hauduja kana ümber, nõnda kuhjuvad siin paari kirikutorni ümber majad, igaüks omamoodi ning omaette ja siiski peaegu üsna sarnased oma mureliku ilmega. Südalinnas uhkeldab mõni härrasmaja laia paraaduksega ja päikesekiir põrkab tagasi läikelehõõrutud, põliste nimedega vasksiltidelt. Aga kui päikesekiir suudaks mõelda, siis ta ei katsukski edasi tungida, sest nende uste ees seisavad nüüd relvastatud vahipostid ja sees kamandavad kaugelt tulnud, ohvitserimundris mehed, kellest igaüks otsekui kisendaks: „Deutschland, Deutschland über alles!”
Linna tänavatel näeb sageli julgestusdiviisi soldateid, kelle rõhutatud marsisamm tembeldab maad: saks, saks, saks. Nende kuuenööbid on nii rangelt kinni, nagu ei käiks need üldsegi lahti, enamikul on à la Wilhelm II ülespoole keeratud vurrud, nad marsivad, marsivad.
Kõnniteedel aga jalutavad härrad. Paljudel neist on käes ratsapiits, otsekui oleksid linna ekskursioonile tulnud mõne ratsaklubi liikmed, kelle hobused on kõik äkki ära lõpnud. Mõisnikunägusid vilksatab Toomemäel ja Rüütli tänavas ja astub sisse „Werneri” kohvikusse, kuhu hiilib ka eesti poisikesi, et leti tagant mõne kopika eest saada Abfall’i pakendeid, mis koosnevad purunenud ja lauale jäetud koogijäänustest. Poisikesed ei istu lauda, vaid, teinud nõutava „kratsfussi”, jooksevad oma saagiga sakstelinnast agulite poole, kus aedadesse lõhutud, üksi neile teadaolevate avauste juures ootavad omad mehed – samasugused paljasjalgsed tänavarüütlid.
Mida enam Supilinna poole, seda enam kaob elumajade hallus peenramaade rohelusse. Oa, Herne, Kartuli, Marja ja Meloni uulitsa elanikud saavad peatoidust just peenramaast. Supilinna majad on enamasti ühekordsed, igaüks oma nägu, üks õgvem, teine vajunum, üks pikergusem, teine kõhukam. Otsekui oleks puusepast Kalevipoeg neid oma osava käega usinasti tahuma hakanud ning kirveloa üle rõõmustades löönud plaks ja plaks kord parema, kord vasema käega nii et laastud lendavad, siis pannud nad paigale: igaüks tuli siiski oma nägu. Harva sekka on ka mõni kahekordne jõuka-mehe-maja, mõni Supilinna ulatuv härrastemajagi – tõusva väiketööstuse või toitva aiandusäri komandosild.
Praegu kärgederohkeis tarudes või keskplaanistatud elamutes elavad noored ei oska vist kujutledagi seda meelevaldset kirvevabadust, mis kunagi kleepis oma ühe aknaga nukumajakese naabri tulemüüri külge või ehitas ühekordse tellishoone katusele veel krohvitud müüri peale, et aga kõrgem näida. Ilma eelplaanistuseta kükitasid nad koos, kunagi vist rohelised nagu pinnasest tunginud umbrohi, üks etteulatuva kihvana, teine poolelijäänud poolmajana vananev – aga kõik Supilinna pärisperemehe ilmega. Ning ainult pärismaalased võisid tabada sügisõhtu udus nende tasast, vaevumärgatavat ilmemängu.
Asukoht teoses
lk 4–5
