Kaob hinge salajane päike

Taas juuli laseb rinnad valla.
Maailma ikka uudne mäng
kui auto ajab päevad alla -
neil ühishauaks üksik säng.
Kuid pole ihaldetud lemmet,
sest magam sinuta ja söön.
...Nüüd tuleb sajune september,
nüüd tuleb sügesene öö.
Kaob hinge salajane päike
ja süda rahutu jääb vait.
Ja viimseid, õudussitkeid käike
siis säen su poole, Maarjaaed.
Sääl aia taga peitub jumal,
kes vaikib nagu surnuluu.
Siin ränga süüdistuse kuma
seon ümber ema hauapuu.
Kuid kuni surma mustast lainest
ei ole haarat elu vrakk,
veel Sind, mu olematu naine,
mu hinges ihkab iga rakk.
Teosest