Johannes Vares-Barbarus. Kolmekümnendate aastate Tartu…

Kolmekümnendate aastate Tartu. Astun kohvikusse, kus tavatsevad kohtuda kirjanikud. Laua taga Pärnust saabunud Barbarus, Alle ja teised tuttavad. Barbarus kustub mindki seltsi. Istume mõnda aega ja väljume „Kolme koopa Kohviku“ („Ko-Ko-Ko“) tubakasuitsusest poolpimedusest tänavale. „Kui umbne oli „Koopas“!“ hüüab Barbarus. Barbarus ei kuulunud just kohvikujüngrite hulka, ja talle ei meeldinud, et paljud tolle aja kultuuritegelased, eriti aga maalikunstnikud, lõid aega surnuks neis „hiirelõksudes“. „Maalikunstnik peab nägema maailma, päikest, loodust kogu ta värvirikkuses, nemad aga…“

Sammume Tartu vana Kivisilla poole. Põlistel tartlastel on hästi meeles see ilus, uhke ladinakeelsega kirjaga sild: „Jõgi, peata oma voolu, Katariina II käsib!“ mõnda aega seisame siin ja Barbarus loeb muiates neid sõnu.