Kokkupuuteid Gustav Suitsuga. Kord sügisel jalutasin…

Kord sügisel jalutasin Tartu „täikal“. Mida kõike siin ei olnud! Otse maas lebasid vasksamovarid, pitsid, punased seelikud, piitsad, perekonnaportreed, pronkshaakidega piibli kõrval rasvased mängukaardid, korsetid, ikoonid, koerarihmad, tindipotid, hunnik tsaariraha, gruusia pistoda…

Igal pool kisa ja trügimine. Rahvamurd voogas merena.

Äkitselt, kui parajasti kükitasin suure raamatuvirna ees, müksas mind keegi. Selja tagant kuulsin kedagi viisakalt ütlevat: „Andestage.“

Pöördusin hääle suunas ja kohtasin silmi. Need olid targad silmad. Midagi tuttavat helkis nendest vastu. See oli ju Gustav Suits! /---/

Nõnda algas minu isiklik tutvus Gustav Suitsuga, mis kestis Suure Isamaasõja alguspäevini.

Need, kel on olnud juhust viibida Vallikraavi tänaval (seal, praeguse Kunstimuuseumi hoones, asus tol ajal G. Suitsu korter), teavad, et vastaspoolel kõrgub Toomemäe nõlvak. Sealt on maja hästi näha.

Lahkudes seletas luuletaja, kus ta elab, ja ütles, et kui mul tuleb ehk soov lugeda luulet, on ta hea meelega valmis raamatuid laenama. /---/

Möödus mitu kuud. Ühel õhtul võtsin siiski südame rindu ja, kaenlas luulevihik, astusin Vallikraavi tänava maja trepist üles.

Punavärvilise kivimaja külm esik.

Närviliselt kajav kellahelin. Ukse avas peremees ise.

Tema kabinet asus otse korteri välisukse kõrval.

Nagu läbi une märkasin pool-ovaalset lauda, selle kõrval pehmet diivanit, raamaturiiuleil eri suuruses foliantide perekonda. Taamal akna lähedal asus kirjutuslaud, sellel lamp, raamatupüramiidid ning peene ja omapärase käekirjaga täiskirjutatud paberivirnad. /---/

Sellest ajast peale külastasin Gustav Suitsu vahetevahel kodus ja kohtusin professoriga ka ülikooli raamatukogus, kust laenasin raamatuid juba koolipõlves; peale selle puutusime kokku kohvikus ja Tartu tänavatel. /---/

Tihti kohtasin G. Suitsu Werneri kohvikus. Professorile meeldis eriti lauake, mis asus otse seinakella all. /---/

Nagu igal targal ja andekal, pealegi teravmeelsel inimesel, oli ka Suitsul rohkesti vaenlasi, kadetsejaid, neid, keda ta „paitas“ oma kriitikusulega. Tema sõnades oli palju sappi ja trotsi, ja kui teda nimetati Emajõe Voltaire’iks, oli sellel omajagu alust. /---/

1939. a. talvel ja samuti kahe järgmise aasta jooksul käisin tihti Tartus. Gustav Suits oli kolinud uude korterisse – Tiigi ja Õpetaja tänava nurgale. See poeedi elukoht jäi mulle aga võõraks. /---/

Möödusid aastad. Elasin Vene Föderatsioonis. Ühel päeval pärast ränka sõda jõudsin Tartusse. Sõda oli purustanud mõndagi sellest, millest mul oli rohkeid elamusküllaseid mälestusi. Kiirustasin ka Vallikraavi tänavasse.

Jah, maja oli alles…

Astusin sisse Kunstimuuseumi, kuid mitte selleks, et nautida kunstiteoseid, vaid et meenutada Gustav Suitsu…