Taastusid ka Tartu igivanad kaubateed. Kui piki Kaubahoovi tulles jõe äärde jõudsid ja Emajõele vaatasid, siis seisis siin mastide mets. Kogu jõgi allpool monumentaalset Kivisilda oli täis lotje, üheainsa suure purjega paksukerelisi veesõidukeid. Nendega pidasid pärismaalased kaubavahetust naabritega. Need jõepealsed kaubamajad tõid Tartusse küttepuid, sibulaid, kurke, jõhvikaid ja muud kaupa. Sadamas seistes käis lotjadel lõbus elu. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu vene romansse. Sõjaaegsed vormimütsid olid ammu vette visatud. Rikaste lodjavenelaste pojad kandsid juba korporatsioonide tekleid – osa neist täiendas ka eesti intelligentsi ridasid. Eriti Peipsi kaupmeeste pojad, kes kuulsas ülikoolis kõrgema kultuuri poole pürgisid – arstidena, agronoomidena, aga ka humanitaarteaduste alal.
Asukoht teoses
lk 122
