Vana Tartut on nimetatud saja klubi linnaks, ent avalikkus ei teadnud kuigi palju sellest, mis toimus intiimorganisatsioonide polsterdatud uste taga. Akadeemilistes ringkondades valitses põhimõte: my home is my castle, klubid aga olid liikmeile teiseks koduks. Vastuvõttu Utopistide Klubisse ei limiteerinud mitte ainult kõrge liikmemaks ja repardid, vaid ka liikmekandidaatide isiklikud omadused. Kui näiteks Pikkade Meeste Klubi liikmeks saamise ainus tingimus oli vähemalt 180-cm kasv, siis Utopistide Klubi oli kvaliteetkogudus, mille liikmel pidi olema hulk positiivseid omadusi. Ka tuli läbi teha eksamitaoline vestlus vastuvõtukomisjoniga. Täiesti eiratud olid iga liiki usklikud, poliitiliste parteide liikmed, kandidaadid, kelle reputatsioon kahtlane. Klubi olengutele olid uksed avatud eriti loovisikute ees, kes tulid külalistena. Klubi oli oma retseptsiooniõhtuil võinud jälgida eesti tantsijannade Ella Ilbaku ja Elmerice Partsi esinemisi, aga ka näitlejaid Stella Arbeninat, Veera Bertingit ning Irina Normanni, poeete Igor Severjaninit ja Vilmar Adamsit.
Asukoht teoses
lk 237–238
