Emajõgi külmab kinni.
Juba sündind surm ta noor.
Sõidab igavesti ringi
Loodusjõude võimas voor.
Vanuskordsudesse ilmad
Sügisesed selle lõid,
Kelle tuhat tulesilma
Maikuu hingust hinge tõid.
Kui mu keha temas ujuv
Uskus elutaevast maist,
Veest ja päiksest tuju sujuv
Nõidus olematut naist.
Ammu unistuse eha
On vaid pilve loojund kuld.
Jõgi – eilne mõrsjakeha –
Tõmbund mustaks nagu muld.
Lõdvalt lamab oma sängis,
Ons veel ihu see või laip?
Üksijäetuna ja ängis
Lõdiseb – sest puudub vaip.
Liigesed ju jäävad tardu.
Selga rõhub soomus jääst.
...Süda, kanna aja kardu!
Heida kevad välja pääst!
Emajõgi kinni külmab.
Raske katte all on soe.
...Usalda end talve hõlma,
Unistuste kadund poeg.
Asukoht teoses
lk 1115–1116
