Elu lüsimusi. Vana arsti mälestusi. Aasta pärast meie...

Aasta pärast meie saabumist Tartusse algas 1828.aasta Türgi sõda ja meil tuli mõningate meie uute Tartu tuttavatega hüvasti jätta. Sõtta läks ka Vladimir Dal (hiljem kirjanik pseudonüümiga Luhanski Kasakas.) 
See oli suurepärane inimene, kes mulle alguses millegipärast ei meeldinud, kuid kellest hiljem sai minu hea sõber.Ta oli niisugune inimene, kelle kohta öeldakse, et ta on lahtiste kätega mees. Ükskõik, mida Dal ka ette ei võtnud, kõigega sai ta hakkama. Sellel suure nina ja tarkade hallide silmadega alati rahulikul, kergelt naerataval mehel oli haruldane oskus järele aimata teiste inimeste hääli, žeste, näoilmeid, ebahariliku rahulikkusega ja väga tõsise ilmega esitas ta ülikoomilisi stseene. Ta matkis ka helisid (kärbse, sääse pirinat jm) uskumatult õigesti. Tol ajal ei olnud ta veel kirjanik ja literaat, kuid luges juba ette katkendeid oma muinasjuttudest. Teatavasti oli Dal olnud varem mereväeleitnant, kuid pidi teenistusest lahkuma osalt selle tõttu, et kannatas alatasa merehaiguse all, osalt admiral Greigi kohta kirjutatud värsspamfleti pärast. Dal vahetas meremeheametimeediku oma vastu; vähem kui nelja aastaga õiendas ta eeskujulikult arstieksamid ja astus sõjaväeteenistusse. Tartus viibides hakkas talle meeldima kirurgia, ja kuna ta paljude muude võimete kõrval oli osav tegema mehhaanilisi töid, sai temast kiiresti osav opereerija;...