Theseuse laev. Jaanuar 1827...

Jaanuar 1827 
Jõe ääres jää peal on tohutult palju inimesi. Kuidas neid saab olla nii palju?! Eluilmaski ei mahu kogu see rahvas kitsukestesse linnamajadesse ära. Friedreke tunneb, kuidas lärmav, hingeldav mass tema ümber rõhub südamele, ja ta hoiab kramplikult Georgi küünarnukist kinni. Georg patsutab tema käsivart ja tüürib teda õrnalt õiges suunas. Lapsed tatsavad lapsehoidja Helene valvsa silma all, mistõttu Friederike saab lubada endale seda, et põrnitseb maha. Ka siis, kui nad uiske jalga panevad. Ka siis, kui nad juba jää peal liuglevad. 
“Kullake, sa pead ette vaatama, ma ei saa sind kogu aeg suunata. Põrkad niiviisi kokku,” ümiseb Georg heatahtlikult ja Friedrike tõstab vastumeelselt pilgu. Uisutajad kihutavad kord temast mööda, siis talle vastu ja Friedreke võpatab. Ei saa niimoodi. 
“Friederike?” 
“Ei saa niimoodi.” 
Georg peatub ja tõmbab seeläbi ka Friederike seisma. Mees jälgib teda tähelepanelikult. 
“Kas sa tahaksid istuda turupingil. Kuni me uisutame?” 
Friedrike vaatab kalda poole. Kalaturul on letid ammu tühjad, hommikune askeldamine on läbi. Friedrike noogutab ja kisub end lahti. Ta uisutab kaldale ja kõmbib uiskude peal lähima pingini. Külmaga on kalahais isegi üpris talutav. Ta istub pingile ja vaatab ümberringi.