Lapsepõlv emaga, maast-madalast keset Supilinna peenramaa-harijate areaali, kus isegi tänavaid ristiti aedviljanimedega: Oa, Kartuli, Meloni, Marja, Herne. Õu oli kaetud lõhnava kummelivaibaga. Aed lõhnas petersellist, nõgestest, kanepist, mitut liiki tundmatuist lilledest, mis õitsesid aedviljade vahel. Kevadel muutis suurvesi aia kaugemad kohad tiigiks, millel sai pooltünnis sõitagi. Puudest lõi esimesena õitsele toomingas, siis sirelid. Sajandeid haritud must peenramuld kasvatas maitsvaid hernekaunu. Aiateid piirasid sõstra- ja tikripõõsad. Retked naaberaeda magusate õunte järele nõudsid julgust ja osavust. Neid tehti kambakesi. Keldripööningul loeti Aaviku „Hirmu ja õuduse jutte” toredas eksootilises keeles, mida hiljem katsuti matkida ka omavahelises suhtlemises. Mõõgaga raiuti raudnõgeste päid ja hüüti õhinal: „Sure, uskmatu!” Vihmasadude ajal koguneti taas pööningul asuvasse kantsi.
Asukoht teoses
lk 381
