Raamat

Kui mitte teaduse läbikäärind viin
kuldnahkseis monograafiais in quarto,
kui mitte raamatus, - mis hoiaks mind küll siin,
su varemete juures, kolklik Tartu?

Ma läinuksin, ma lennanuksin ammu,
maailma äärel lamanuksin ma,
mu kaamelite kajanuksid sammud
oaaside ja suure janu maal.
Sääl – kodus kauguses – kui oberst Lawrence
vaid seiklustega õnnistatud teel
me käiksime: poeet ja ta amores -
ja igatsus kui täht käiks meie eel.

Ning lõpuks, vastsel matkal vaarund jalust,
kui tardub soontes kiire vere vool,
Kilimandžaarol – mitte piirat talus! -
ma sureksin kui Byron või Rimbaud.

Kuid k õ i k toob mulle askusline raamat,
mu saatur ainus ja mu Isa hää.
Ja naeruvääristuvad ilma suured saamad,
kui meiega on väljavalit pääd.

Mu voodi äärel istub õilis Brutus,
mu einet jagab õpetatud Faust.
Mul teada teaduses on iga muutus
ja kõige näiva tõeline taust.

Kui kõnnin Tähtveres, mul seltsiks Ahasveerus,
ja tasa rahustab, et elu ikka – viik.
Ka lahtinaisestatud argipäeva keerus
mind külastab La Belle sans Merci.

Ja süda vaevat, sest et sinulaadne,
mu eraksüda – siin ta teiste man.
Mind mõistus juhib nagu Ariadne,
kui märatseb mus peidet Don Juan.

Ja Martin Eden vastendab mu tahet.
Ja sirkli kätte vajutab Pascal.
Söön õuna metsast headuse ja pahe
ja – kasvab hing kui tihkenev kristall.

Ei peata hoogu takistuste lõõg, kui kaugustahe põlist Sõna uurib.
.. Kuid kaheterane tõetunnetuse mõõk
kui Luffti märgil minu südant puurib.
Teosest
lk 419–420