On kolmanda kursuse eesti kirjanduse eksam, 5. auditooriumis ootame kolmekesi – mina, Tõnis Lehtmets Ja Leena Kiivit; akadeemiline veerand ammu läbi, Peepu ei kuskil. „Eks ta Werneris kükita, tule, Tõnn, tõmbame ta ära,“ ütlen ja lähmegi. Werneri ukse ees ajab Tõnis sõrad vastu: tema jääb välja julgestama, tema kohvikusse sisse ei astu, patupesa on kohvik olnud juba Tammsaare Karini ajal. Leian õppejõu kõige tagumisest toast malelauast, kus ta vehib ära kolm viimast kiirkäiku, enne kui pilgu üle tõstab; teatan, et ootame kolmekesi, rohkem meid esimesel eksamipäeval pole. Viga on see järelkäimine muidugi, õppejõul laialt aega, süütab suitsu järel suitsu ja pinnib piletiväliselt. „Öelge palun, mis luulekogud ilmusid aastal 1936?“ Vaene mina! /---/ Harald Peep ilmselgelt naudib mu ponnistust, kuidas ma horisontaalset ajajoont vertikaalseks pööran. Lähen tigedaks: nüüd ta kuramus paneb mulle kolme, stipp läinud! Kui Peep lõpetuseks Jaan Kärneri surmadaatumit küsib, nähvan: „Olin seal matusel, aga ma ei tea, kas ta üldse elaski.“ – „Nüüd vist aitab jah, palun teie õpinguraamat,“ muigab Peep, kruvib täitesulepea lahti ja kirjutab – väga hea. „Tahtsin lihtsalt teada, mis tase teie kursusel üldiselt on.“
Asukoht teoses
lk 164–165
