Kunstnike Liit korraldab sügaval vene ajal Tartu loomerahvale mõnusaid balle, kuhu saab tulla ka pikas kleidis ja frakis. Ühel sellisel avamine pisut viibib, saali ei paluta veel, oodatakse nagu kedagi. Võib-olla on puudu Evald Hermaküla; see saabub otse „Kremli kelladest“ täises Lenini grimmis ja kostüümis, tänulillekimp lapsukesena risti rinnal. „Eks vaadake, kes tuleb, tema ise!“ hõiskab ta ise ülemeelikult, juba natuke ära sätitud. „Mina küll näen ainult ühte tülgast joodikut,“ ütleb Kaarel Ird, kes pole kunagi ära sätitud, kuid näeb alati välja nagu oleks. Hermaküla asutab ennast Vahingu paremale käele, ootab, millal pidu peale hakkab. Seisan otse nende orval ja vaatan, kuidas Vahing läheb näost imelikuks, ajab mokad pehmelt rippu nagu hobusel ning pead pööramata, suu paremale viltu surutud, hakkab nosima valget kallat, kes end Hermaküla kimbust tema põse ligi küünitab; ta rebib õit nõksatava pealiigutusega nagu teeb hobune torbast heinu sikutades. Jumal küll, kalla on ju mürgine! Uksepooled paisatakse valla, misanstseen laguneb.
Asukoht teoses
lk 221–222
