Üks viimaseid jutuajamisi Koidula tänavas on sellest, kas „midagi seal pärast ikkagi on“, ja et suuremad saalid on suveks remondilainel, ja et Betti kindlasti ei tahaks läbi-linna matuserongi, siis otsustan Betti ära saata Peeri kirikust. Juhatus on päri, lähengi õpetaja Kalle Mesila jutule, kaasas mitu Alveri luulekogu; sünnib südamlik kohtumine. Seejärel palun audientsi raskepommituslennuväe diviisi ülemalt seltsimees Džohhar Dudajevilt, kavatsen temalt lennurahu matuste ajaks välja rääkida. Viibin sihukesel keelualal muidugi esimest korda; mind jahmatab, kuidas siit Tartu katuselt pole üldse näha, et ollakse linnas, kus on linnavajadused, ei – tühi lagedus laiutab ümberringi, punakotkastel ei tarvitse millestki hoolida. Veel rohkem jahmatab mind Dudajevi lause: „Kuidas te meie siinolekut üldse talute.“ See kõlab nagu oleks meil õigus vene värki mitte välja kannatada. „Püüame teie taevast hoida, me ei soorita pooligi ette nähtud treeninglende,“ tunnistab diviisiülem. Jajah, olen kuulnud, et lennukibensiiniga aetakse äri, aga seda saan palju hiljem teada, et Dudajev on kaheksa päeva vanusena küüditatud Tšetšeeniast Kasahstani kolmeteistkümneks aastaks, ju vist sealt pärineb ta maailmavaade.
Asukoht teoses
lk 127
