Laupäeval, 14. märtsil kutsuti mind Tähe tänava tudengiklubisse, kus eesti filoloogid olid korraldanud dramatiseeritud luuleõhtu minu „Suudlus lumme” ja H. Visnapuu „Amorese” lembevärssidest. Kuus noormeest esitasid 40 minuti jooksul värsse, mida saatis lavaliiklus ja lindimuusika. Valgusefektid põhinesid mu pildikesel „Hinge mu värsid”: sinised ööd, punased päevad ja „segatud”, „patune violett”.
Jahmusin, kuuldes neid saamatuid ja mu enda poolt ammu unustatud sõnu. Hetkeks vaatas mulle näkku unistav noormees Supilinnast.
Ometi pidi see kuidagi ära võluma 1970. a. noormehi, kes paljajalu (gripi ajal) tammusid 40 minutit külmal laval. Kõik need romantilised ja eluvõõrad värsid tuli noortel raamatukogus välja kirjutada, pähe õppida ja kunstiliselt kujundada. Olin liigutatud...
Asukoht teoses
lk 319
