„Werneri” kohvik oli puupüsti täis. Tartu akadeemiline koorekiht tavatses lõunatundidel siin kuulsat, Viini vürtsidega rikastatud kohvi rüübata ja päevauudiseid vahetada. Õhk oli täis hubasust, suitsu ja kohvilõhna. Härra Werner, kõrge valge kokakroon peas, liikus ise vanaisalikult ühe laua juurest teise juurde, et veenduda külaliste teenindamise laitmatuses. Kohvikulised lobisesid igasuguse tühja-tähja üle või arutasid Toomeoru tennisepartiide tulemusi.