Leida Kibuvits (s Kupits) (1907–1976) sündis Haaslava vallas, Tartumaal. 1909. aastal kolis pere Tartusse. Leida Kibuvits õppis 1913–19 Tartus A. Solomoni saksakeelses tütarlastekoolis, seejärel 1919–27 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis ja 1922–24 Konrad Mäe õpilasena kunstikoolis „Pallas“. Töötas trükitöölisena Varraku trükikojas ja masinakirjutajana II diviisi intendantuuris. Pärast abiellumist 1931. aastal elas Pärnus, Viljandis ja Tallinnas. 1945. aastast sai Leida Kibuvitsast kutseline kirjanik. 1950. aastal vangistati ta poliitilistel motiividel, Siberi vangilaagrist sait ta tagasi Tallinna tulla alles 1954. aastal. Vanglaelu ja halvenev tervis olid ta elu muutnud. Ta küll jätkas kirjutamist, tõlkis ja tegi kaastööd ajalehtedele, kuid 1930. aastate tunnustust enam ei järgnenud. Elu viimastel aastatel väljus ta kodust harva ning hoidis eemale sõpradest. Leida Kibuvits suri 1976. aastal ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Leida Kibuvitsa puhul on tegemist andeka 1930. aastate eesti kirjanikuga, kelle läbilöögiromaaniks sai 1932. aastal autobiograafiliste sugemetega teos „Soomustüdruk“, mis kujutab Tartu agulitüdruku läbi raskuste kulgevat eluteed sõjaväeametnikuna. Avalikkus ja kriitikud võtsid romaani küll hästi vastu, teos kuulutati ka 1932. aasta „Looduse“ romaanivõistluse võitjaks, kuid II diviisi intendantuuri töötajad leidsid häirivaid irooniliselt väljendatud sarnasusi oma töökeskkonnaga. Tekkinud skandaalihõngulise pahameele pärast pidi perekond kolima Tartust ära Pärnusse, kus Leida Kibuvits töötas mõnda aega teatri „Endla“ dramaturgina.
Tartu teemat kajastab kirjanik ka romaanis „Kass arvab, et...“ (1936) ning novellikogudes „Rist ja rõõm“ (1938), „Sipelgaõli“ (1941) ja „Elagu inimene“ (1962). 1987. aastal avaldati Eesti novellivaramu sarjas Linda Uustalu järelsõnaga Leida Kibuvitsa novellivalimik „Lepatriinupunane“. Leida Kibuvits on tõlkinud ka Goethe „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ (1958) ja „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ (1959).
Leida Kibuvitsa looming on humoristlik ja optimistliku alatooniga ning püüab näidata „väikeste inimeste“ võitlust eluraskustega.
