Kõik kokku oli väga värvi- ja lärmirikas, lõbus ja naljakas. Loona muigas küll, aga tal oli siiski igav. Midagi muud oleks näha tahtnud pärast luhal oldud nädalat, midagi hoopis muud! Nüüd ostis ema talle kolm liivakooki ja pudeli mõdu, nad heitsid kõrgesse rohtu, jõekaldast tubli tüki eemale, surnuaedade-poolsele künkale.
„Siin saab vaiksemalt konti puhata,“ lausus ema, võttis pikad juuksenõelad peast, laskis juuksed lahti ja heitis murule külili. Päike paistis, keskpäeval oli juba päris kuum. Higine Loona istus ema kõrval, krõbistas liivakooke ja vaatas pühapäevast Tartu-tagust. Luht oli rahvast kirju; kui silmad üsna poolkinni kissitasid, paistsid kõik värvilaigud nagu suured, liigutavad õied… sekka need õied veel hõiskasid, kriiskasid ja möirgasidki! Ülal mäeküljel sõi lehmakari. Suured tumepunakad loomad liikusid laisalt või lebasid liikumatult rohelusel. Surnuaias maeti kedagi, kurblik lauluviis kajas alla luhale ja sealt törtsus vastuseks harmoonika ja tinisesid mitmesugused keelpillid.