Soomustüdruk. Loonale need pühapäevad...

Loonale need pühapäevad luhal meeldisid, aga ei meeldinud ka. Oli midagi vaadata, näha ja kuulda, naerdagi sai, aga ometi oli kuidagi valusalt igav. Juba hommikul vara algas väljasõit piki jõge. Laevad läksid tossutades, ise rahvasummast kirjud, mõnel suuremal oli pardal puhkpilliorkester. Mürtsus muusika, kiljusid naised ja lapsed. Lainetav vesi oli kirju õlist ja ujujatest, peanuppe aina kõikus üles-alla. Ulakad noormehed riputasid end – oh teid riivatuid küll – alasti sõidukite külge ja neile valati eemalepeletamiseks pardalt topsikesest vedelat tõrva kaela. Naerdi ja irsati. Harmoonikad ja suupillid, kitarrid ja mandoliinid, nende tirinat ja vääksumist oli kogu luht täis. Iga poole versta kohta oli kaldal müügilaud: valge katte alt sai kooke ja jooke, eriti rohkesti viimaseid. Joobnud mehi kõikus kaldal, nad läksid uhkeldades ujuma, hoobeldes, nagu lainetaksid nende ees ookeani veed. Ometi oli see ainult Emajõgi ja seegi nõudis igal säärasel lõbusal pühapäeval endale ohvreid. Eriti Tähtvere Valgeveski all. Seal olid keerukohad, ja need kohad uputasid isegi neid kõige suuremaid uhkeldajaid. Kakeldi ja tantsiti, lapsed ja koerad sulistasid madalas kaldavees, nii et vesi üle pea käis. Viisakad kavalerid kandsid oma õrnemaid kaaslasi üle kraavide, sest moes olid kitsad seelikud kui tuped ja need kraavipurded olid nii kohutavad, et sundisid juba enne neile jalaasetamist jalaomanikke kiljatama.

Kõik kokku oli väga värvi- ja lärmirikas, lõbus ja naljakas. Loona muigas küll, aga tal oli siiski igav. Midagi muud oleks näha tahtnud pärast luhal oldud nädalat, midagi hoopis muud! Nüüd ostis ema talle kolm liivakooki ja pudeli mõdu, nad heitsid kõrgesse rohtu, jõekaldast tubli tüki eemale, surnuaedade-poolsele künkale.

„Siin saab vaiksemalt konti puhata,“ lausus ema, võttis pikad juuksenõelad peast, laskis juuksed lahti ja heitis murule külili. Päike paistis, keskpäeval oli juba päris kuum. Higine Loona istus ema kõrval, krõbistas liivakooke ja vaatas pühapäevast Tartu-tagust. Luht oli rahvast kirju; kui silmad üsna poolkinni kissitasid, paistsid kõik värvilaigud nagu suured, liigutavad õied… sekka need õied veel hõiskasid, kriiskasid ja möirgasidki! Ülal mäeküljel sõi lehmakari. Suured tumepunakad loomad liikusid laisalt või lebasid liikumatult rohelusel. Surnuaias maeti kedagi, kurblik lauluviis kajas alla luhale ja sealt törtsus vastuseks harmoonika ja tinisesid mitmesugused keelpillid.
Teosest
lk 128–129