Sipelgaõli. Ta läheb varahommikul...

Ta läheb varahommikul üle suure turuplatsi nagu piduperemees üle saali. Päike paistab ja varblasi sirtsub ootusärevuses. Kaubitsejarahvas koguneb – kisa, kaagutamist, klirinat, kolinat. Jaagu südant rõõmustab iga kord puutelgedega maavankrite tulek – nii kuivalt ja kergelt ja kenasti kõlab – klõpp-plakk, klõpp-plakk! Kevadel ja suvel rohetas aedvilja, kirendas ja lõhnas tuhandes värvis, tuhande lõhnaga. Ja kas vana Jutra Jaak turuplatsil nende aastate jooksul veel vähe on näinud, kuulnud, kaasa elanud ja elutarkust kogunud? Ta oli nende aastate kestel mõnegi habemiku taadiga sõbramees, tervitas teda iga kord vastava, ainult talle määratud hõikega – kuni ühel päeval vana sõbramehe asemele ilmus uus ja noorem – poeg ning pärija. Ja ennäe, aastate jooksul hakkas see nooremgi kipruma nagu närbuv õun. Vana turukubjas oli juba ammugi unustanud, et see praegune oli ta kadunud sõbra poeg, tervitas teda sama hõikega, millega kord ta isagi. Juhtus sedagi, et turule sõitis juba kolmas põlv. Siis muutus vana turukubjas küll hetkeks mõtlikuks ja tõmbus tõsiseks. Aga kohe algas ta ragistamist kalanaistega, kärkis juurviljamüüjatega. Ega tal õiget viha ega kurja mõtet polnud – katsus aga nii oma südant kergitada ja meeli-mõtteid mujale juhtida.

Aeg aga veeres pärivett, tuues kaasa uuendusi ja halbusigi. Maavankrite hulgas veeres nüüd hommikuti suuri veoautosid raginal üle turuplatsi ümarate munakivide. Turukubjas neid uusi haisuelajaid ei sallinud – nad katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. Sumplaevu tuli piki jõge üles, nad tõid elusaid kalu. Vanad kaubaputkad kadusid, kräbedad kaubitsejaeided tegid oma viimse sõidu kalmistule. Kerkis uus turuhoone, käsikaubitsejad suruti üsna jõe kaldale. Kallaski pidi oma palet muutma. Iga säärane uuendus muutis vana turukupja kärsituks ja pahuraks.