Sy. Raul tõttas rutakalt…

Raul tõttas rutakalt raekoja välistrepile. Juba üle kaheasja aasta olid need üks poolik ja viis graniidist täisastet olnud kõigile tulijatele talluda – seetõttu vist oligi see esimene aste poolenisti maa sisse vajunud.

Raekoja uks sarnanes väga ülikooli peahoone omaga, kuid oli värvitud süngemates toonides ja käis raskemini. Kuigi raekoda oli valminud suure Prantsuse revolutsiooni aastal, väljendus ukses vaid kaupmehelik tõsidus ja väärikus, vaatamata hilisrokokoolaadsele dekoorile. Seevastu ülikooli peahoone, mis ehitati paarkümmend aastat hiljem, tervitab oma külalisi suursuguse ja kergelt käiva uksega. Esmapilgul võivad need hooned tunduda üsna sarnased, kuid klassitsismiga koos on välimuses tunda klassivahet. Üks linn, üks ajastu, peaaegu sarnane kujundus, kuid detailid loovad hoopiski erineva atmosfääri. Ülikool kuulus aristokraatidele, kes mingis mõttes pidasid end süserääniga ühte tõugu kuuluvateks, raekoda aga kaupmeestele, kes tohtisid omakeskis õlut juua.

Ukse taga algas tuttav graniidist taevatrepp: just sellisel trepil võisid mõne Trooja sõsarlinna viimased isandad püüda kaitsta oma naisi ja lapsi, et vaenlane ei tungiks tsitadelli, teades, et siis nad kõik tapetakse: mehed, poisid, rasedad naised ja vanurid…

Aastake tagasi harjutasid linnavalitsuse mehed selle trepi kaitsmist Vene numbritehase okupantide eest, kes siiski viimasel hetkel jäid tulemata. Raul mäletas ikka veel seda tunnet, kui seisti koos paarikümne mehega rivis, käes vahtkustuti – ainus relv võimalike sissetungijate vastu.