"Ega nende inglitega on ka, igale poole ei jätku, passivad kuskil pundis koos, mujal vaata ise, kuidas langed, ei oota sind keegi all, kui sillaalune roiete vastas."
"Te räägite hästi," poetasin vahele. "Kas on siis näkanud ka? Olete neid näinud?"
"Väga harva, väga harva, njaaa, aga see mu naaber, kunstnik, väga ilus tüdruk...njaa, käis veel mulle kartuleid ja sibulaid toomas, kui köhaga mitu nädalat siruli olin, ega ma siis veel teadnud tema rändurivõimest. Aga siis, ühel öösel, mina oma totaka roostevaba termosega siin, sellesama pingi peal, hakkasin just paberist leiba välja käristama, või ja petersell oli mul sinna kosutuseks susatud... Nii kui leiva kätte sain, kostis hääl... Ja kõik inglid ei tea kus kaugel pundis, mitte ühtki teda püüdmas, mitte ühtki. Ja mina, silmad suured nagu hobusevankri rattad, pistsin ta poole jooksu, aga teha polnud enam miskit. Petersell lendas allatuult rae poole. Siiamaani näen unes, kuidas tüdrukuga üles ronin, ikka siia pingi poole, väike samm, teine väike samm, nii edasi."
Sees sumisev süda. "Ega nende inglitega...
Asukoht teoses
