Inglisild hingas jõe kohalt üles Toomele veiklevate päikesekiirte all oma puitlaudses korrapäras. Tuule tõustes ilmus veidi eemal pingil tamme keskpäevaterava varju seest nähtavale jalgu puhkav härrasmees, näol rahulik, kuid ootamatult lai naeratus.
"Pakuksin istet, kui ainult mõni soovija oleks," lausus mees, pöördudes oma mõttevälgatusega korraga justkui kõigi Toomemäel jalutajate ning minu poole. Pole sellist lauset kellegi suust varem kuulnudki, päris huvitav, arutlesin endamisi.
"Kui siit alla kukud, püüab sind ingel kinni," jätkas ta. "Ähh, ega ma sind hirmutada taha. Hoopis julgustada. Ega säändune luksus hirmus olegi, kui keegi su kinni püüab, oh jah, ikka see, miks siit alla kukkuma peaks. Ega igalt poolt kukkuda saagi. Nii võib minna ainult kõige tavalisemas unenäos või kõige eriskummalisemal ajal, ainult siis, kui kõik jooned ühte punktikokku kisuvad. Siis võib kasvõi läbi seina vajuda, ükski tammine tõke ega kivine rahn sind ei kaitse.
Sees sumisev süda. Inglisild hingas jõe...
Asukoht teoses
