Nii liikusid Ristid-Rõõmud linna poole, õhtuks jõudsidki sinna. Mõlemad perekonnad pugesid ühetoalisisse pesadesse Karlova linnaosas, mis oli tookord kohati veel üsna lage ja liivane. Paar-kolm sirget tänavat pooleliolevate majadega jäid nende korterite vahele.
„On nagu kergem elada,“ arvab Emand. „Kui tead, et omaksed läheduses…kui midagi juhtub, on hea kohe teatada…“
Rõõmul-Ristil on peaaegu ühesuurused toakarbikesed, kummalgi väike aken ja kitsas uks, punane telliskivist ahi, mille külje sees mustab pliidisuu, poolpime ja üheraudne. Aga Rõõmu-Roosile see karbike meeldib, kiituse kutsub esile:
„Puhas, valge lagi ja siledad seinad! Ja laudpõrand taldade all soe! See ju nagu saksakamber!“
Roosi tunneb oma toakesest tõsist rõõmu. Näe, kui kenasti puhas on see räbalaist kootud triibuline põrandakate – põrandalauad lähevad pikuti, aga tema kiri on nii kaunilt risti! Ja ei näe enam savimullaseid jalajälgi, nagu seal. Ah, Roosi rindealune on nii kerge ja lahe, tema sõõrmed on vist linnaõhu jaoks loodudki.
Roosi riputab väikese aknaava ette ribakese valget sitsi ja asetab aknalauale paar potikest punaste pellargooniatega. Ülal kapi peal on ase isa Rõõmu kandlel, vanal kallil kaaslasel. Ega Rõõmul lihtne pill polnudki, kandle kerele, vaskkeelte all, oli puule maalitud punaseid ja valgeid õisi.
„Need tuletavad inimesele ikka meelde,“ lausus Rõõm, „et siin hädaorus on okaste vahel roosililligi leida. Ega see maailm polegi nii väga surmavarjuoru sarnane.“
Asukoht teoses
lk 19–20
