Pruugib sealt, kus ma ennist sadamaraudteelt Turu tänava ületasin, natuke maad tagasi paremale minna, kui ühes kohas algab Siili tänav – märkamatult nagu mingi juurdesõit või tootmishoonete vahelise platsi pikendus. Siili tänav on nn katkestusega tänav. Selgitan: enamik linnatänavaid Tartus ja mujal on algusest lõpuni enam-vähem ühesugused, mistõttu neil on terviklik iseloom. Ainult mõni muutub nii, et algus ja lõpp ei kuulugi enam nagu ühele ja samale tänavale. Siin, Siili tänava esimeses lõigus on kurvi taga terve omaette väike asum unelmvalgeid villasid – kõik paremal pool teed Emajõe kaldal ja suurepärases eraldatuses. Kõrge rohtunud muldvall mõnikümmend meetrit vasemal (seesama, mille elurikkust äsja mainisin) peidab neid linna poolt pilkude eest, nii et kes ei tea otsida, ei kahtlustagi, et valli taga midagi on. See tänavalõik lõpeb kõige ehtsama tühermaaga, kust rattagagi raske läbi pääseda. Ja siis jätkub seesama Siili tänav nagu õige mees kunagi, aga hoopis teiselaadsena: kahel pool kõrguvad moodsad kortermajad ja laiub tohutu ehitustander tervele uuele elamurajoonile.
Natuke maad edasi, üle Siili ja Rebase tänava puutekoha asub üks mu meelispaiku – Karlova sadam. Üleval kohviku ees istudes avaneb mõnusalt laisk vaade. Puhkan korraks jalga. Linn jääb vasemale jõekääru taha ja tundub olevat kaugel-kaugel, Tigutorn tõuseb taeva nagu ei kusagilt (tekitades seoseid niihästi silo-, jaama veetorni kui ka Pieter Bruegheli maaliga Paabeli tornist), üle jõe paistab kaldapuude tagant üksikuid hooneid – on see Mustvee või Häädemeeste kallas?
Asukoht teoses
lk 71
