Aga jah, Werner, kunagine kuulsaim kohvik… See on äraleierdatud lugu, ent oleks imelik, kui seda üldse ei mainiks. Või kui teaks, et selle taga on üksnes mu enda nostalgia oma noorusaja järele, siis võiks ju mõistusega asjast üle olla. Aga asi on üldisem, asi on märgiline. Nimelt on raske uskuda, et keegi või miski oleks takistanud Werneri taastamist enam-vähem vanal kujul. Miks teha selle asemel lihtsalt veel üks lokaal kümnete omasuguste seas? Nüüd tulebki välja, et mida ei suutnud hävitada Nõukogude kord, seda tegi uusliberalistlik majandus üsna kähku. Kui näiteks 1960–1970-ndail oli vanast Wernerist alles peaaegu kõik, välja arvatud nimi (ametlikult oli see kohvik Tartu), siis nüüd on vanast alles ainult taastatud nimi, kõik muu on kadunud. Ei ole ka näinud, et seal liiguks vaimsemat publikut. Ei, ega tal muidu midagi viga ole, igati viisakas koht südalinnas. Ainult et… see pole ju Werner. Ei, ma ei ole kramplikult kinni vanas. Vabalt võib tekkida ka mingi uus traditsioon. Neil ongi nüüd vapustav koogivalik, tõsi, Gustaviks bränditud. See tundub kuidagi sümboolne. Enne oli vaimuelu keskus, nüüd on maiustuste kõrgtase. Muide, Kastani tänaval on hostel Looming. Selle puhul võib veel leida õhkõrna seose kirjandusega, sest mõni maja edasi tegutses enne sõda Noor-Eesti kirjastus. Äkki võiks teha kiirgurmee-toidukoha nimega Tartu Ülikool?
Kuulen vastuhääli ja põhjendusi: ülikooli ümbruses pole enam niikuinii endist melu ega vaimsemat publikut. Mäng on n-ö laiali tõmmatud, mis on üldisem ajamärk (ei kõikvõimalikele monopolidele!). Pealegi surevad ükskord kõik vanad ja kuulsad asutused ja ettevõtted, see on asjade loomulik käik.
Asukoht teoses
lk 113
