„Puu painutatakse looka, karu õpetatakse tantsima, ja nüüd ei saada ühest tütarlapsest jagu,“ ütles ema Miina sügisel ja viis Loona saksa kooli…
Preili Amalie Salomon oli pisike krobeline pähkel. Seitsmekümne kolme aastane pähkel. Aga ta oli ikka veel oma privaatgümnaasiumi direktriss. See privaatgümnaasium oli kõrge ja kitsas kivimaja vana ülikooli peahoone naabruses, selles oli viiekümne aasta jooksul lihvitud tütarlapsi naiselikest omadusist hõõguvaiks kalliskivideks. Kõik nad leidsid elus vastava raami ja tulid omal ajal, käekõrval väike tütarlaps, mõnel koguni kaks, tagasi poolpimedasse majja ülikooli läheduses. Suudlesid – ema ja tütar – preili Salomoni kiprunud käekest ja ema jättis tütre või koguni kaks noisse kiprunud kätesse.
Ülimalt auväärne preili Salomon juhatas lihvimistöid oma magamistoast. Sest juba kella ühe paiku päeval asetas madam Veier, kes oli tseremooniameister, majapidaja, kooliteenija ja asjaajaja ühes isikus, seitsmekümne kolme aastase pähkli voodisse. Suurde biidermeierisse. Ja äratas järgmisel päeval kella kümneks. Semestris kord läks preili Salomon klassi. Kroonima semestri parimat õpilast. Priimust. Asetas selle esimesse pinki ja usaldas ta kätte hõbetatud kellukese ja musta kaustiku. Kellukest pidi priimus iga tunni lõpul helistama. Aega, seda õiget, ütles helistajale madam Veier. Avas klassiukse ja hõikas minuteid ja sekundeid klassi. Musta kaustikusse aga pidi priimus märkima nende sikukeste nimed, kes vaheajal kõnelesid peale saksa, vene või prantsuse keele seda teist…
Muidu näevad õpilased auväärt juhatajat, Saarat, nagu nad teda ülimalt salakesi nimetavad, valju ja kurja rauka, ainult oma kurjal tunnil: kui nad pühasse magamiskambrisse nurka pannakse, kui nad samas pühimikus rangelt noomida saavad. Aga ega nad teda siiski näe, sest nad ei julge ju üleski tõsta oma süürikkaid silmi, nii kardavad väikest moori, kelle pead ehib õigluse, kõlbluse ja vagaduse oreool. Seda peaehte tüüpi armastab väga dr. Seraphim oma „Liivimaa ajaloos“ pähe suruda kõigile saksa soost meestele ja naistele, kes vähegi midagi Liivimaa pinnal liigutanud on… kui mitte muud, siis kas või vitsakimpu…
Preili Salomonist võidi kõnelda ainult sosistades. See oli maja komme. Pidi suudlema ta kätt. Kooliraha ette maksma. Igale uuele tulijale ütleb madam Veier: „Meil maalapsi vastu ei võeta. Meil eesti keeles ei räägita. Ordnung regiert die Welt…“
Asukoht teoses
lk 172–173
