Nad läksid mööda jõekallast ujula poole. Ka siin oli kõik süsimust, hall ja valge. Ainult taevas katoliku kiriku kohal punas tugevalt, päike hakkas vajuma. Pärmivabriku kohalt aga kerkis juba kuusirp, väga kitsas, aga kuldne. Jõgi oli veel lahti, vesi mustas nagu vedel raud ja loksus raskelt nagu sula metall kunagi. Mootorpaat kihutas vastuvett ja lained jäid jäigalt püsima. Nagu hangunud laava. Taeval on täna eriline punane toon, märkas Tambek. Tugev puna, aga läbipaistev... granaatõunte mahl.
Asukoht teoses
lk 100
