Hommikul näen jõekallast. Linnajagu, mida inimesed nimetavad aguliks. Ega mind siingi ei oota peavari ja kõhutäis, silitav käsi ja küljealune!
Tänavail ja aiakesis sulksub kevadine suurvesi. Loksub elamuiski. Ronib üle lävede põrandaile, lakub treppide alumisi astmeid ja redelipulke, ulatub madalamate majade aknalaudadeni. Õuedes kergitab puuhalge ja veab laiali pesupulke. Tänavad on siin savised ja sillutamata ning päike paitab läbi roheka vee punava sõiduteeni. Keset sõiduteed ujub kartulikoor. Päikesepaistes helkiv, hele kartulikoor. Ta vari libiseb veepõhjal edasi ja risti üle varju lipsab vilgas, tumehall kalake.
Jälgin kala pilguga ja tunnen, et mu kõht tühi. Sõõrmed püüavad vaid vee, vettinud puu, pilliroo ja märgade laastude lõhna.
„Viidik, viidik!“ kilkab väike poiss ja sulpsab kõrgelt väravapakult ärevuses põlvini vette. Kahjurõõm külastab mind, kõrgel aiateibal istujat. Aga kas selline väike inimene õige pelgab vett! Liiati kui ta säärt katab pehme ja puhta karva asemel kare ja ruske kuresaabas. Need jalakatted olevat odavaimad, kõik agulilapsed muretsevad endile säärased, solistades juba varakevadel jahedas vees, hüpates paljasääri vinges tuules.
„Mis sest viidikust, viletsast!“ hõikab teiselt tänavaäärelt, väravapakult, veidi suurem poiss, temagi juba kuresaabastatud. „Aga meie toas oli eile konn! Kükitas aknalaual ja lotid ta lõua all liikusid!“
„Aga meie ahjus oli juba eile vesi,“ kiitleb kolmas kaugemalt.
Ja mina eemaldun – sest kus on koos kolm poissi, võib tekkida kergelt kava kassi kasutamiseks! Pigem karta kui kahetseda!
Astun purdeil, mis – logisevaina ja ebakindlaina – võimaldavad liiklemist üleujutatud õues. Viivad kuuriuste eest elumajani, sealt värava poole. Ja järsku tungib mu ninna kutsuv lõhn! Lepahagude, tulise telliskivi, kalarasva, suitsusilkude lõhn!
Asukoht teoses
lk 42–43
