Alati on Tartus lämmi,
pea käib ringi, tuult ei ole.
Kunagi ei saabu keegi
vastu minu tulekule.
Tuian üksi vanalinnas,
astun üle Toome.
Rüüpan õlut, mõtlen mõtet,
vaatan inimvoole...
Viimsed sõõmud saastund õhku,
kesist suvist toitu.
Emajõkke uputan end
juba enne koitu.