Tartu oktoober

1.
Surm jalutsist kõikõitsvalle on seisnud päetsi.
Vihm uhab puid ja maju, liuske trotuaare.
Tuul kangutab kord karda, murrab, rebib paare.
Mustsurm kui oleks murdnud lilled, lehed väetsi,
nii kuulen aiust, metsist meeletumat kisa.
Mu oma süda endan sellele on lisa.
Päev Kolletuse raband oma südamaia.
Pääsmatult pudenevad elulõngad peost.
Külm Kassitoomelt uhkab nagu linaleost.
Ja hulvab võlve all kui püüaks pääasta vaiast
Hingede päeva eel hulk aheldatud vaime.
Sel ööl hing nägema saab kuratlikke kaime.
Võim nagu kaoeelne tõukab teele Riia
ning Ropka, Raadi. Ons veel mälestusi vaja?
Vait, mälu kuratlik batsill, vait irvitaja!
Ma võõras omatsil` ning üksik nagu liia-
on-päevaaasta aastain, võõras sulle, Tartu.
Mul võlgu nooruse sa keset nälga, kartu.
2.
Kirevad kuked, kiitsuvad uksed, suitsevad rehed.
Halli auru lautade, tallide ustest kobrutab.
Suksu hommikust heina krõmpsutab, rokka lobrutab.
Tapetud sigu, kartulikotte vankrille seadvad mehed.
Tartumaa valmistub linna.
Reola, Kilgi, Tõrvandi, Parve ning Valgeristi
kõrtsin luuravad lihunikud, linnasuun naised valvavad:
siga! vasikat! muna! hüüavad, sõitjaid salvavad.
Maamees vaevalt nohiseb, kaup kui jo käest kisti,
enne kui näha sai linna
Killavoor venib, põravad rattad, sirguvad sea
neli harakil jalga õhku, kapsapääd rapuvad,
kanad häälivad; isa, koolilaps kuhjal vapuvad,
sõidavad uhkelt seaga läbi ostjate rea
turgu ja kooli ja linna.
Linlane magab, sulet veel luugid. Kojamees pühib
eilist sõnnikut rentslist kärule, värvu peletab.
Koju magama kõrtsidest, naljamajadest rühib
hiline kunde. Maarja kiriku kukke päikene heletab.
Minagi tagastun linna.
3.
Tuul tormi sülemeid heidab,
lennutab pooljoosten inimesi,
laulab taevaalune mesila.
"Ärka üles, sa rõhutud... Eest!
Hei! sandarm ja kasak! Kumb?!"
Üdini leotetveest,
esimene läbistab tänavaid tööliste umbarv ja viis.
Ülalpool tähti kirjutatakse aasta 1905.
Läheme, poisinolgid, vargsi
linnast välja jubestavva öhe,
kimbeldan oma väheste aastatega,
sobisten vargsi
asjust, mis puutuvad suurte töhe. Läheme üle raudtee Tähtvere metsa.
Etsaa!
Kaugel kottpimest ööst
taevasse tõuseb veripunane sammas.
"Ei saks, vaid lammas.
See pole trööst!
Püsti peaks olema rist,"
filosofeerib mõni meist "anarhist".
Süda on määratu kandam,
iga põõsas ja post on sandarm,
iga murduva oksa praks -
kasaka püssi raks.
Kottpimen öön kägardub lõkke man kehi.
Sõrme´i näe pista suhu.
"Hei! Te kuhu?"
- "Oleme omi mehi!"
"Käike kun kurat!"
- "Oleme sotsid!"
"Tsura,
seda vast otsid?"
Matsab habemik vastu kinnersooni.
Nii tehti meil Tähtveren revolutsiooni.
Viskab tuul viimsete kuldnaastudega
puielt tagant kukla.
Hõi! Soodom ja Hukla!
Millisest kandist tuleb küll mustsada!
Jõvvab küüne ja lautu ja losse kes veel kustutada?
Meil on Tasuja verd ja käsivart!
Mõisnik ja ori - see meie klassivahe:
maha kõik ühel ööl ja asi tahe!
Läheme, poisinolgid, närvinöörin penipoeg Kart.
Äkki üle sügismusta alasti maa,
üle kündmata sööte
heidetakse nagu virmaliste lillakasverevaid vööte.
Sügesel juba? Aru ei saa.
Korraga viskab tuulekeeris üle päie
kisa ja hüüdmise sületäie.
Hei! põleb! Tähtvere põleb! Algand on tants!
Nüüd ometi kord asi on ants!
Hingelden, kukkuden, uppuden kraave ja lompe,
üle mulla, läbi sompe
oleme Tähtvere lautade taga.
Need just põlevad nüüd.
Milline kõikjal loga ja laga:
segi väljul inimesed, kari,
segi vandumine, appihüüd,
põrgu kuumus, tule põlemise pari.
Veren taevas, sädemeid tuiskamisi.
Käärib rahvas kui virre,
kohab kui voog.
Suitsu läkastavat peksab siia-sinna tuulthoog.
Lääs ja kirre
puhuvad vaheldumisi.
"Tund tulnud, et tasuda vaja...!
Veel mustab härrastemaja.
Hei, värise, rikas -
kireb tuld punane kikas!"
Püksirihm lehmal sarvin, sikutab üks
ning teine veab metsa poole nõndasama mullikat.
Karjamehed toobripuiega piiravad pulli.
Hõi! seltsimees, ära ole argpüks!
Kõik on su oma, võta, mis saad!
Küll homme, ülehomme mõõdame sulle lisaks hingemaad!
Ning siis: raks, raks, raks!
Ai, saatanad! Provokatsioon!
Sandarm või saks?
Väli täis on siplevaid, sibavaid jalgu.
Nii peeti meil vabadustalgut
ning lõppeski nõnda me, poisinolke, Tasuja-kombinatsioon.
Bürgermusse ja ülikooli aula.
Elagu Peeter Speek!
Maha Maarja kiriku uksed, kirik on vaid seek
ning Madonna - Dicke Paula.
Kõrvetab "Uudiste" leek.
Kuid enne paari kuud
jagab hingemaad juba püss ning kasaka nuut.
4.
Paljud on surnud meist,
kui kirjutatakse aasta 1915.
Raudrüütel varitseb Väina taga.
Hõi! Inglismaa, valitse ja jaga!
Üle Eestimaa muidu veereb teutoonia raudrull. Hei, kiiremalt, John Bull!
Tartu on laager: saabub lätlasi, poolakaid, juute.
Punase Risti auto ööd ja päevad täristab aknaruute
ning pladistab oktoober vihma.
Hõi, lömmi lööd sotsialistlik internatsionaal,
ah-ah-ah! sureb proleet, kui maid ahmib kapitaal, sinaks nüüd taltsutad ahmija kihma?!
Kuid ikka selgemalt tundub, vana maailma see ülimäär,
see silmitu sõja kimäär.
5.
Saand tõesti oktoober verev sest aprillist,
neist mesinädalaist suur revolutsioon,
ürgjõuline ning julm, sünk kakofoon,
tants tõsine ja hirmus kevadisest pillist.
Maa-alused, hõi! maa ja taeva väed!
Mis inimese oma, võtvad inimkäed
ning oma pärisosa pärib iga rahvas, maa. Ah, minu kaheks rebit inimsüda nõder
kui lahtimurret sügissuine kõder!
Oktoobriga üks, teine kodumaaga.
Päev veereb alla, maa lääb õdangulle.
Öö tähine, öö anna rahu mulle.
6.
Teutoonlaste keiser vangub.
Prantsuse väljadel maetakse Baltia hertsogikroon,
mille küsimata meist,
kui kirjutatakse aasta 1918,
maailma naeruks kinnitab Saksamaa troon, kes ise armu ja halastust mangub.
Parun Pilar von Pilchau,
milline au!
Sündinud Tasuja-kombinatsioon!
Keskaja udust kerkib Eestimaa.
Viimased munad ja pekitükid
Tartu kihavast laagrist saadab
osamaadele
Saksamaa.
Kõmavad suurtükid:
Pereat aadel!
7.
Viimne oktoober, aasta 1924
õudselt ning võikalt veeretab kaduva heli.
Tilluke, räpane rüvetab linna patt.
Studioosus naisgümnasiasti uurib garderoobi,
joomarit raatuse een kütib att,
Adam Nowitzki W. C-n kägiseb jazz,
purjus molkus Segerlinin laksatab teisele hoobi,
kuskil kellegi käen välgatab vale äss,
laulatet naine võõra mehega laulutab aset,
professorist kaupmeheni
serveerivad õhtulavvaks omale klaći
ning uinuvad õnnelikkudena siis
nagu pääle jalgpalli maći.
Vaikselt ning nukralt viimseid lehti puistavad Toome pääl kased.
Ah! ma ei taha!
Ei taha!!
Tahaaa!!!
Teosest
lk. 173 - 180
lk. 261 - 262