Päevaraamat. Nägin baaris vana...

Nägin baaris vana klassivenda. Jagasin enda huvisid – kuidas rääkida naudingust nii, et piinlik poleks, piinlik kehvapoolse sõnastuse pärast; kuidas saab laps tahta täiskasvanuks saada, kui ta ei oska ettegi kujutada, mis tunne täiskasvanu olla on; kuidas hapude viinamarjade valm nõnda ümber mõelda, et rebane saaks aru, et ta on ise hapu ja pole viinamarja väärt – tedagi näis huvitavat, aga see oli vist pigem viisakusest. /---/ Ei olnud vaja kedagi milleski veenda, aga röökisin siiski, nii iseenda kui ka Zavoodi lärmi pärast. Ja siis kaotasin koos klassivennaga ka mütsi ära. Pole hullu, elus ja värviline tunne on.

Zavoodist väljumine on nagu sisenemine valguse riiki. See tunne kordub ka  Zavoodi kidumise ajal, mil valgus muutub aina vägevamaks.

Varsti algab aasta 2014. Pedandina armastan ma aastaid võrrelda ja ritta seada, teha eristusi sinna, kus neid pole.

Teosest