Pitsikuduja. Tartu oli munakivide…

Tõlkija

Tartu oli munakivide ja kõrgete lubjatud seinte linn. Raudväravad varjasid mööda libisevaid salajasi aedu. Tänavad olid samamoodi rahvast täis kui Moskvas. Peamiselt märkasin hallide mundrite ja säravate automaatidega sõdureid. Ühel tänavanurgal nägin kogunemas rühma luitunud mantlitega naisi, kõigil valged rätid ümber pea seotud. Nihkusin pisut, et paremini näha, kuid auto liikus kiiresti ja läinud nad olidki, kaugusest paistis vaid valge kootud pitsi ja hallide riiete kogum.
/---/
Ühel ristmikul osutas ta mäe otsas kõrguvatele varemetele. Katkistest tellistest lahinguväli kasvas maast nagu teravad hambad. „Tartu toomkirik,“ sõnas ta. /---/

Mõne hetke pärast peatusime ühe kõrge halli maja ees, mille kaardus ärkliaknad tõmbasid mõttelise piirjoone selle ja teiste sarnaste majade vahele. Ukse kohal pika ridva küljes lehvis Nõukogude lipp. /---/ Vaatasin üles, uurides maja, kus mu isa töötas. Alles nüüd, seistes vastastikku halli majaga, mille akendel olid trellid ja mille uksed olid aukartustäratavalt hiiglaslikud, tajusin ma, kui külm mul oli, hoolimata soojast sallist kaela ümber.

Teosest
lk 113–115