Kui hundid uluvad. Liisile meeldis Tartus...

Liisile meeldis Tartus. /---/ Omapärane nooruslik ja vabadusest õhkuv tunne oli siin linnas alati olemas. Võib-olla oli see ülikooli ja tudengite süü? Siin olid ju alati tänavad täis noori optimiste, kellel elu alles ees ja kes igaühele olid valmis rõõmsalt naeratama. See optimism, mis oli kaugele tajutav, oligi ehk kurikuulus Tartu vaim – tunne, et siin on kõik igavesti õnnelikud.

Teosest
lk 104–105