vanasti kui tartut…

vanasti kui tartut ei olnud
lendas jumal kaurina ringi
kord sukeldus ta päris põhjani
haisva talvise emajõe põhjani
kus leidus muda ja väikeseid kive
muistsete loomade rooja
kõike millest mu tartu on tehtud
üksainus tartu maailmas
kus olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise
ja armastusest ja kiimast
välja mõtelnud vihkamise

üksainus tartu on maailmas
üks tartu keset soid ja rabasid
siit paarkümmend kilomeetrit
on suur auk
ja selle taga pole midagi
ses mõttes on kõik hästi
tartlased võivad rahulikult magada
keset madalat sogast vett
sirutab päikesele vastu
õline vikerkaar kahes uskmata silmas
seitsmevärvine silmapett
hinge hapu kefiir

ussaia taga pole nõmme
nõmme taga pole metsa
on ainult tartu
väike puust linn
ja naabrite plastvoodriga maja
seda kõike dekonstrueerimas
sinist kadedust esile kutsumas
südameis mis veel ei tea
et kusagil maailma äärel
saab tartu taevaga kokku
sinine sinisega
ja üle kõige
must pettumus valgetel valedel

sooviksin vahetada
sanitaarremonti vaja tartu
millegi suurema vastu
tartus on jõgi ja mägi
tartus on anne- ja supilinn
tartus on kivi ja puit ja muidugi ülikool ja
see tartu sobib noortele peredele ja pensionäridele
oma vaikuses ja rahus aga mulle ta enam
ei sobi ma pole veel noor ega enam vana
ma võin vahe kinni plekkida
ma maksan teid kõiki kinni
ja te annate mulle uue tartu
suure ja ilusa
kahe jõe ja kahe mäega
kahe anne- ja supilinnaga

ma tean mitut tartlast
nad kõik on ülbed ja lollid
nende kõigiga olen ma maganud
samas linnas sama madala taeva all
vahtinud ronge mis roostetavad jaamas
lasknud prügikaste riia mäest alla
teismelisena pättide seltskonnas
armastanud seda linna grupiviisiliselt
tahtnud räppida nagu decl
on selline tüüp laulab moskvast
nagu oleks tegu tartuga

laps murdis kana
ilmatsalu tänaval
katuseviilaka all
arutab perekond õudset uudist
naabrilt kuuldud jõledust
otsustab muidugi vaikida
mis siis et kuuldused aina
levivad väikeses linnas
aedu ja katuseid mööda
hiilivad tuulena sisse
hingeprügila pääslast

see on vihmane suvi
piisad lõhkevad mullid tõusevad
emajõe vesi on puhas
mitte rohekaspruun nagu vanasti
kui tartlased roojasid vette
matsakad torud ei purska
kajakad külmuvad talvel surnuks
soojad lahvandused on kadunud
kaarsillalt näeb kive
see on imperaatorlik kivisild
need kes andsid need võtsid

me kõik sureme pannes
tabletti suhu või kätt südamele
paika detailplaneeringut
emmates emajõge
mis voolab me viilude vahel
eks ole tartu
nõnda see läheb
ma kuulen su köha
kell viis hommikul juunis
kui on veel kuradi külm
oodata enola gayd

mäletan
läksin purskkaevule
ootama enola gayd
oli pühapäev
homme pidi see lõppema
nihelesin oli kuradi igav
esimene tikk murdus pooleks
tubakas haises natuke mehiselt
siis tulid värinad
kell raekoja tornis tilises
olin istunud tartu g-punktil

ei jõua
enam tartus surra
see on liigakerge ja ilus ja
siin on liiga palju sõpru ja perekondi
tuntud näitlejaid advokaate
silmaarste hulle ka joodikuid
kõdurajoonide lahedat lummust
seda kõike on liiga palju
selle purustas möödunud augustis
üks kotka kiljatus ühe
ühepäeviku lend

võru tänava surnuaial
hauad pommivarjendid
maailma lõpu eest kaitsevad
neid kes surid tartuga südames
lapsevankriga tüdruk
läheb beist mööda põristab huuli
lapse nimi on enola gay
ajaloo viimane tartlane

sõrmed mõõdavad mandlit ja mett
emadeookean mühiseb raadios
puuüraskid söövad su maja
huuled niiskuvad
uspenski kiriku vastas
hakkab sündima igavene juuli
oma lühikese vihma ja pika tartuga
rusud kerkivad uueks maailmaks
kus pole piiritut taevast
ainult aatomikildude lõputu sadu
ja enola gay mis viibutab tiibu
leppimismärgiks
avaneb maa

agulihoovides lõhnavad sirelid
kiiva vajuvad tarad
majad muutuvad templiteks
küpressid kasvavad sisse
väikesed pärdikud loobivad turiste
tartu kildude ja kämpudega
emajõe kaldail kajavad trummid
on jälle need heledad ööd
mis laulu ja hinge ei mahu
armunute jalad lõhuvad varemeid
puust ja kivist saab muld saab liiv
mis loomulikult ei huvita neid
vaid mina üksi tean mis oli enne
kesköiti emban templikünniseid

mitte et ma oleksin
armastanud tartut vähem
ma lihtsalt armastasin
namiibiat rohkem
kas oleksite teie
eelistanud elavat tartut
ja enese surma orjana
sellele et tartu on surnud
ja me kõik sureme vabadena
ja valu on alati uus
ja maisikepike hambus
see tõde kui köis ei katke
Teosest