Tulekires öö

Põles linn. Öö tulist viha viuhkas,
kahursuudest tontlikumalt kiuhkas.
Viskas üles kire kiiru,
kargles sädemete sööst,
tormas välja tuhat tiiru,
tuhat tulihända ööst.
Viuhkas, kiuhkas ragisevaks lõõmuks,
urust kähvatava kurgu rõõmuks.
Viirg kus üles lõi kui lohe,
teine juba vastu huiskas.
Iga tulesammas ohe,
tohutumat veelgi tuiskas.
Liputage, hümni laulge, sähke,
oma hukatuse mõõtu nähke!
Nagu küünal keset turmatuuli
kirikutorn süttis, põles Maarja.
Maha kes ei löödud, sadand suuli,
nägi lõõsa leetja, haarja.
Vuhisedes leegiga leek vendles,
tulehirmus kirjalehti lendles.
Raginaga saaki ahmas,
ülitades punas öö.
Ei ta küsind, mida kahmas,
kelle neelas elutöö.
Vene mürske mürtsus läbi öö,
tulekires kumas öö-töö.
Teosest