Läbi heitlike aegade. Elu rüüstatud Tartus...

Elu rüüstatud Tartus oli esialgu päris raske. Käis jutt, et kuskil keset varemevälja toimib ühes keldris salajane inimliha töötlemise vabrik. Turul müüvat mõni naine inimlihast tehtud pirukaid. Toiduaineid ja tähtsamaid rõivaesemeid jagati kaardikaubana, kusjuures lisaks üldkaardile olid käibel töökohtadel vastavalt ametikohale jagatavad mitmeastmelised lisakaardid, mille alusel sai täiendavaid ostusid teha. Kaardileiba saime nii palju, et suure osa sellest võisin turul hea hinna eest müüa vene kotipoistele, keda hulgakaupa tuli Tartusse rongide katustel ja rataste vahel, et samal viisil Venemaale toitu vedada. Kuuldavasti püüti neid mõnikord koguni leegiheitjaga vagunite alt välja kõrvetada. Vilets oli lugu algul elektriga, sest sakslased olid minnes Ulila jõujaama õhku lasknud. Raasukese said elektrit anda mõned linna väiketehased. Kuid peatselt saabus Ameerika abina rong-elektrijaam, mis etteseatavail rööbastel Ulilasse toimetati. Ka Ameerika toiduaineid ilmus kauplustesse müügile, eelkõige suures koguses munapulbrit.
Asukoht teoses