1944. a. suvel oli mul Tartus juba suur jõud kadunud, nälga oli küllalt. Päeval töötasin Ramuli juures. Ülikoolist palusin ka öövahi koha. Ma saingi siis ülikooli katsejaama öövahiks. Agronoom Peeter Kõpp oli seal juhataja. Palk maksti raha asemel ümber arvestatult toiduainetega. Saime leiba, tangu, piima.
Söögiga hakkas kitsaks jääma juba 1941. a. Sakslased alguses ei olnud nii metsikud kui venelased, aga nad olid süstemaatilised ja põhjalikud. Majanduslikult mõistsid nad meid täiesti tühjaks imeda. Seda kirjutab Arno Raag ka, tema oli Tartu lähedalt Vesneri talust peremehe poeg, ta nägi seda hästi.
Suvel oli kohustus linnainimestel maal töötada, selle eest anti toidumarke. Maal saime ka söögi. Käisime mu tuttava, Vladimir Suigussaare juures abiks Karula algkooli juures. Nii saime seal abiks olla, anti mune ja sinki tasuks.
Asukoht teoses
lk 133
