Mäletad sa seda lämbet suvelõppu, kui selle tüdruku vanaisa siit pisikesest puust linnast võsa pidi hiilides jalga lasi? See oli olnud aeg, kui mitte millestki rääkida ei tohtinud. Ülikool hingas edasi, aga inimesed hoidsid hinge kinni. Sõpru ei olnud, sest kunagi ei teadnud, kes võib keda reeta. Terve jõeäärne oli puruks pommitatud. Teater põles, kirik põles, kaubahoov põles, muuseum põles, linn oli nagu rüvetatud naine, kes oma silmi peitis ja oma hambutu näoga enam naeratada ei saanud.
Asukoht teoses
lk 184
