Meile antud ajast. Tartu oli siis...

Tartu oli siis üsna armetu ja varemetes. Igal pool olid sisse tallatud jalgrajad, mis kulgesid varemete vahelt üle kivihunnikute ja krohviprahi. Ikka juhatati küsijalegi teed: „Minge sealt üle varemete, varemete vahelt, sinna ja sinna! Siis saad otse!“ Pikki aastaid seisid varemed ja mingil moel isegi harjusime nendega. Tasapisi hakati siia-sinna midagi ehitama. Kivisilla asemele sai hiljem Kaarsild.

Meenub, kuidas Kivisilla sillapäid lõhuti, lõhati ja suurt vaeva nähti. Oli sild ju tugevatest maakividest. Suure vaevaga puhastati jõe keskosa, kus kivirahnud veest välja paistsid ja laeva- ning paaditeed sulgesid. Täiesti jagu neist vist ei saadudki.

Mäletan, et mitme-mitme aasta jooksul käisime kooliga varemeid koristamas – korjasime kivihunnikutest telliseid, puhastasime ja ladusime riita. Need veeti ära uusehitusteks. Nädalas ikka mitu korda, peale tunde, käisime niimoodi tööl. Ei mäleta, et oleks hetkekski mõelnud, et ei taha või ei jõua. Siis oli kõik loomulik, paratamatu ja väikse hirmu ning sundusega ka.
Teosest