Meile antud ajast. Peaaegu iga päev...

Peaaegu iga päev oli õhuhäire. Enamuses jäi õhurünnak tulemata ja lõpuks harjusime nendega ära. Ikka arvasime, et ega midagi tõsist ei ole, et see on proovihäire. Kuulasime aga iga minut hääli, mürinaid ja suminat. Eristasime neid juba üsna hästi üksteisest: milline oli saksa tüüpi lennuki hääl, transpordilennuki, pommilennuki, luurelennuki, milline julgeolekupolitsei auto hääl. Aga vene luurelennuki või üldse vene lennuki hääle aimasime kohe ära - see kostis väga kõrgelt ikka uua, uua, uua. Eriti kuupaistel, selgetel talveõhtutel. Seda kuulatades tardusime kõik hetkeks valvesse kuulatama, et mis järgneb.

1944. aasta kevadtalv oli juba väga rahutu. Peaaegu iga päev käisid nõukogude lennukid pommitamas. Pommirünnakud olid tavaliselt ootamatud, sageli ei jõudnudki varjendisse minna. Ei mäletagi Tartus varjendit, kus me poleks käinud.
Teosest