Umbes Jänese raudsilla kohal silmasin esimest Tartu kirikutorni. Ta oli punane ja tömp.
„Mispärast,” kerkis hinges küsimus, „ehitavad inimesed oma jumalakodadele tömbid tornid? Kas pole ilusamad ja ühtlasi sümboolsemad sihvakad gooti tornid? Need otsekui tahaksid palves tõusta Issanda aujärje ette, kuna need tömbid just kui katkeksid jõuetuses.” Teine torn oli juba sihvakam, aga ta võiks veel sihvakam olla.
Ah jaa. Ütlesin meeleldi: umbes Jänese raudsilla kohal silmasin esimest Tartu kirikutorni, sest umbes poole kilomeetri kauguses on veel tein Jänese puusild üle Emajõe. Kuid meie masinist arvas miskipärast paremaks kihutada üle raudsilla, ning just sel põhjusel ütlesingi: raudsild.
See on kaunis pikk sild, nimelt ulatub ta Emajõe põhjapoolsest kaldast lõunapoolse kaldani.
Asukoht teoses
lk 273
