Võtab alati tossava piibu suust, sülgab sinna ja tänna, just sinna, kuhu juhtub. „Wissen Sie, Andres,” ütleb. „Mensa, mensae, mensarum et cetera.” Ja selline asjandus leiab oma teed von zur Mühleni majas Tiigi tänavas, kus katusel tiirlevad tuulekapad, otsekui jahvatades õhku. All eeskojas kunstlikud kaljud, voolav vesi, väätkasvud ja täistopitud linnurämps, hõlmad laiali kuskil konksu otsas seinal; natuke õudne, kuid mitte just hirmuäratav. Ja mis mul siin siis ikkagi peljata, kui teine inimene elab neis ruumes isegi öösiti... ainuüksi.
Asukoht teoses
