Ladina köök. Võtab alati tossava...

Võtab alati tossava piibu suust, sülgab sinna ja tänna, just sinna, kuhu juhtub. „Wissen Sie, Andres,” ütleb. „Mensa, mensae, mensarum et cetera.” Ja selline asjandus l e i a b o m a t e e d von zur Mühleni majas Tiigi tänavas, kus katusel tiirlevad tuulekapad, otsekui jahvatades õhku. All eeskojas kunstlikud kaljud, voolav vesi, väätkasvud ja täistopitud linnurämps, hõlmad laiali kuskil konksu otsas seinal; natuke õudne, kuid mitte just hirmuäratav. Ja mis mul siin siis ikkagi peljata, kui teine inimene elab neis ruumes isegi öösiti... ainuüksi.