Kui püüda mõne sõnaga kokku võtta 60ndate keskel ja isegi nende lõpuaastail Tartu vaimuelus toimunud muutusi, siis olid need kindlasti silmapaistvad ja tähenduslikud. Tekkisid uued, kaasajale enam orienteeruvad teadusharud – semiootika ja sotsioloogia, otsiti võimalusi põllumajandust ümber korraldada, ajakirjandust paremaks teha, elule lähemale jõuda. Samas hõljus kõigi nende tegemiste kohal Tartu vaim. See nähtus eriti selgelt Kääriku kokkutulekute arueludes ja diskussioonides, mis nakatas ka noori. Veel polnud Brežnevi külmad tuuled suutnud seda oaasi liiva alla matta. Kuid õhus oli selgesti tunda külma hõngust, mis peagi Praha kevade õied ära võtab.