Poisid ja tüdrukud. Tartus, esimesel aastal...

Tartus, esimesel aastal pärast tulekut (1945), käisin aeg-ajalt pääle kooli söömas raekoja kõrval sööklas, „Koit“ oli vist ta nimi – hiljem oli sääl (või sääl kõrval) samanimeline kõrts, aga tookord söökla, kus anti lõunat toidutšekkide alusel. Sööklal endal oli üsna eestiaegne interjöör, nii mulle tundus, kuid tšekkide tõttu oli kõik võrdlemisi „sõjaaegne“, ehkki sõda ise – konventsionaalselt võetuna – oli läbi. Suur sõda, jätkus väike, metsameeste ja NKVD vahel. Mingi puu (palm?) oli justkui keset söögisaali ja mina istusin puu all (või kõrval) ja minu lauda tuli luitunud välimusega kõhnapoolne mees.
/---/
Ülikooli ajal käisin söömas „Hornis“ – siis olid kaardid juba kadunud ja käes oli Stalini-aegne „majandusime“, linnas toidud odavad ja suhteliselt mitmekesiselt saadaval. (Kui raha oli vähe, sai ostetud õhtuks vähikaelakonservi – punast kalamarja ma ei söönud, ka see oli odav, üliõpilasele kotikohane kraam.) „Horn“ oli kõige viisakam koht ja kõige puhtam söögikoht Tartus, vaikne ka ja omaette – neljalised lauad valgete laudlinadega. Ettekandjaks oli noorepoolne šatään daam ja niivõrd, kui see minusse puutub, söögikoha peamine tõmbenumber. Sobis kuidagi ka ruumi sümpaatse moe ja puhaste laudlinade juurde. (Hiljem, Brežnevi ajal, mõistsid nad selle koha Tartu kõige räpasemaks ja tülgastavamaks teha.)
Teosest
lk 250–252