Astusime vaevu-valgustatud perroonile, kõndisime rahvasummas mööda kahest saabujaid silmitsevast konega välisandarmist – nende musthõbedased rinnaplaadid läiklesid hädalampide valgel nagu malmplaadid surnuaia ristidel – ja sukeldusime jaamaesise pimedusse.
Toru. Astusime vaevu-valgustatud perroonile...
Asukoht teoses
lk 45
lk 176


